Pealkiri: 

Tervise enesehinnangu sotsiaalmajanduslikud erinevused Eestis: Euroopa Sotsiaaluuring 2004

Autorid: Sildever Ü
Väljaandja/tellija: Tartu Ülikool: Tervishoiu instituut
Märksõnad: tervislik seisund, hinnangud, sotsiaalmajanduslikud näitajad, täisealised, haridustase, sotsiaalne kihistumine, ebavõrdsus
Välja antud: 2007
Tüüp: Magistritöö
Failid:
Nimi SuurusFormaat
Sildever2007.pdf301.97 kBAdobe PDF
Alamvaldkonnad:Sotsiaalmajanduslikud näitajad
Tervisepoliitika planeerimine ja juhtimine
Kirjeldus: Käesolevas magistritöös uuritakse Eesti täiskasvanute tervise enesehinnangu sotsiaalmajanduslikke erinevusi.
Töö eesmärkideks oli (1) kirjeldada tervise enesehinnangut ja
sotsiaalmajanduslikku seisundit ning (2) analüüsida tervise enesehinnangu ja sotsiaalmajanduslike tegurite vahelisi seoseid.
Töö põhineb Eestis 2004. aastal läbiviidud Euroopa Sotsiaaluuringul. Uuringus intervjueeriti Eesti kogurahvastikku esindavat valimit, mille 35¿54 aastastel täiskasvanutel (n=627) uuriti tervise enesehinnangu sotsiaalmajanduslikke erinevusi. Oma tervist hinnati 5-astmelisel skaalal: väga hea, hea, rahuldav, halb ja väga halb. Sotsiaalmajanduslikest teguritest analüüsiti haridust, tööhõivet, majanduslikku heaolu, vanust, rahvust, elukohta ja perekonnaseisu. Seost tervise enesehinnangu ja sotsiaalmajanduslike tegurite vahel hinnati logistilise regressiooniga.
Uuringutulemused näitavad, et 49,5% vastanutest hindasid oma tervist vähemalt heaks ja 50,5% rahuldavaks või halvemaks. Meeste ja naiste tervise enesehinnangus olulist erinevust ei leitud. Meestega võrreldes hindasid naised mõnevõrra sagedamini oma tervist väga heaks, kuid harvem väga halvaks. Suurem osa uuringus osalenutest olid abielus või vabaabielus, keskharidusega, töötavad ja eesti rahvusest. Naistega võrreldes oli meeste hulgas rohkem põhihariduse ja vähem kõrgharidusega vastanuid. Oma majanduslikku heaolu hindasid üle poole vastanutest heaks ja ligi pooled halvaks.
Oma tervist rahuldavaks või halvemaks hinnanuid esines rohkem madalama haridustasemega, mittetöötavate, majanduslikult halvasti toimetulevate ja vanema vanuserühma meeste ning naiste hulgas. Ei leitud tervise enesehinnangu seost rahvuse, elukoha ega perekonnaseisuga.
Kokkuvõtteks tuleb käesolevale tööle toetudes enam eesmärgistada tervisepoliitika riiklikult koordineeritud suunamist konkreetsetele riskirühmadele ja sotsiaalmajandusliku ebavõrdsuse vähendamisele.