Pealkiri: 

Suitsidaalsus ühiskonnas ning suitsiidikatse sotsiaal-demograafilised, meditsiinilised ja psüühilised mõjurid

Autorid: Sisask M
Väljaandja/tellija: Tartu Ülikool: Tervishoiu instituut
Märksõnad: suitsiidid, sotsiaalmajanduslikud näitajad, demograafilised näitajad, terviseteenused, vaimne tervis, küsitlusuuringud, depressioon
Välja antud: 2005
Tüüp: Magistritöö
Failid:
Nimi SuurusFormaat
Sisask2005.pdf513.32 kBAdobe PDF
Alamvaldkonnad:Vaimne tervis
Demograafilised näitajad
Sotsiaalmajanduslikud näitajad
Terviseteenuste korraldus, kättesaadavus ja kvaliteet
Kirjeldus: Käesoleva magistritöö eesmärgid olid selgitada välja suitsidaalsuse (suitsiidimõtted, -plaanid ja -katsed) levimus ühiskonnas, analüüsida suitsiidikatse sooritamisega seonduvaid sotsiaal-demograafilisi, meditsiinilisi ja psüühilisi riskitegureid ning selgitada välja, kuidas tervishoiuteenus rakendub suitsiidikatse sooritanutele.
Töös on kasutatud WHO ülemaailmse uuringu SUPRE-MISS (Suicide Prevention - Multisite Intervention Study on Suicidal Behaviours) raames kogutud andmeid. Uuring koosnes kahest osast: vähemalt 15-aastaste suitsiidikatse sooritanute uuring (n = 469) Põhja-Eesti Regionaalhaiglas (Mustamäe Korpuses ja Tallinna Psühhiaatriakliinikus) ja ühiskonna uuring (kontrollrühm, n = 500) Tallinna piirkonnas juhuvaliku põhjal erinevate perearstide nimistutesse kantud vähemalt 15-aastastest isikute hulgas.
Ühiskonna uuringust selgus, et rohkem kui iga kümnes uuritav oli oma senise elu jooksul mõelnud enesetapu sooritamisele ning suitsiidikatseid olid suurema tõenäosusega sooritanud need, kes olid eelnevalt suitsiidile mõelnud ja/või seda planeerinud. Suitsiidikatse järgselt puutus meditsiinilise abiga kokku vaid pisut üle poole suitsiidikatse sooritanud inimestest.
Suitsiidikatse sooritamisega seonduvate sotsiaal-demograafiliste riskiteguritena tulid esile naissugu, vanus alla 30 eluaasta, kooselu puudumine (vallalisus, lahus elamine), töö puudumine (töötus, alaline töövõimetus). Kõrgem haridustase või selle omandamine ning usuline tõekspidamine olid kaitsvad tegurid.
Peaaegu kõigil suitsiidikatse sooritanutel diagnoositi vähemalt üks psüühika- või käitumishäire, sagedaseim diagnoos oli depressioon vm meeleoluhäire (58,6%). Depressiooni esines veelgi sagedamini (77,4%) Becki Depressiooni Küsimustiku alusel. Ligi kolmandikul juhtudest oli tegemist korduva suitsiidikatsega.
Suitsiidikatsele eelneva aasta jooksul olid ligi pooled suitsiidikatsetajatest olnud kontaktis perearstiga, neist kolmandikul juhtudest sisaldas pöördumise põhjus psühholoogilist komponenti ning rohkem kui iga kümnes mõtles juba siis enda mürgitamisest või vigastamisest. Paljud suitsiidikatse sooritanud olid eelnevalt saanud psühhiaatrilist ravi nii statsionaarselt (mehed 34,2%, naised 24,0%) kui ambulatoorselt (mehed 35,7%, naised 42,0%).
39,5% suitsiidikatse sooritanutest olid haiglasse sattudes eluohtlikus seisundis. Umbes pooled suitsiidikatse sooritanutest suunati edasi psühhiaatrilisele ravile, vähem kui veerand saadeti üldisesse tervisekeskusesse ning peaaegu veerandit ei saadetud kusagile edasi professionaalse abi saamiseks.