Pealkiri: 

Arstide suitsetamine ja suhtumine suitsetamisse

Autorid: Lohur L
Väljaandja/tellija: Tartu Ülikool. Peremeditsiini ja rahvatervishoiu instituut
Märksõnad: suitsetamine, arstid, hinnangud, Eesti
Välja antud: 2016
Avaldamise koht: Tartu
Tüüp: Magistritöö
Failid:
Nimi SuurusFormaat
Lohur2016.pdf4.84 MBAdobe PDF
Alamvaldkonnad:Sõltuvusainete tarvitamine
Kirjeldus: Käesolevas töös uuriti arstide suitsetamist ja suhtumist suitsetamisse. Töö eesmärgid olid (1) kirjeldada arstide suitsetamise levimust, (2) kirjeldada arstide hinnanguid seoses suitsetamisega ja analüüsida neid sõltuvalt arstide soost ja suitsetamise staatusest ning (3) kirjeldada arstide tähelepanu pööramist patsiendi suitsetamisele ja analüüsida seda sõltuvalt arstide soost ja suitsetamise staatusest.
Läbilõikeline postiküsitlusuuring viidi läbi kõikide Eestis töötavate arstide ja hambaarstide hulgas 2014. aastal. Käesolevasse töösse kaasati alla 65aastased arstid (n=2334). Suitsetamist määrati neljaastmelisel skaalal: igapäeva-, juhu-, endised ja mitte kunagi suitsetanud. Rühmadevaheliste erinevuste testimiseks kasutati hii-ruut testi ja t-testi. Suitsetamise seoseid suhtumiste ja hoiakutega hinnati logistilise regressioonanalüüsiga. Igale sõltumatule tunnusele arvutati vanusele kohandatud šansisuhe (OR, odds ratio) koos 95% usaldusvahemikuga (CI, confidence interval).
Uuringu tulemustena suitsetas 16,2% mees- ja 6,4% naisarstidest (igapäevaselt suitsetas vastavalt 12,5% ja 4,9%). Mittesuitsetavad arstid pidasid suitsetamist tervisele oluliselt kahjulikumaks kui suitsetavad arstid (meestel OR=3,98; 95% CI 2,24-7,04 ja naistel OR=4,82; 95% CI 3,22-7,21). Võrreldes naistega pidas oluliselt rohkem mehi oma suitsetamisest loobumise nõustamise alaseid teadmisi piisavaks, kuid oluliselt vähem mehi suitsetamise ennetuse alast õpetamist põhikoolituses vajalikuks. Suitsetamise staatus ei olnud oluliselt seotud hinnanguga oma teadmistele ja suitsetamise ennetuse vajalikkusele põhiõppes. Kümnendik arstidest ei olnud viimase nädala jooksul küsinud patsiendi suitsetamise kohta. Võrreldes suitsetavatega küsisid mittesuitsetavad arstid patsiendi suitsetamise kohta oluliselt rohkem (meestel OR=2,57; 95% CI 1,13-5,87 ja naistel OR=2,02; 95% CI 1,12-3,64). Peamine patsiendi suitsetamisele tähelepanu pööramist piirav tegur oli ajapuudus, millele järgnes arvamus, et arst ei suuda mõjutada patsiendi käitumist. Võrreldes suitsetavate arstidega oli mittesuitsetavate arstide arvates oluliselt harvemini patsiendi suitsetamisele tähelepanu pööramist piiravaks teguriks patsiendi privaatsuse häirimine (meestel OR=0,42; 95% CI 0,20-0,90 ja naistel OR=0,55; 95% CI 0,33-0,93). Mittesuitsetavatele naisarstidele oli piiravaks teguriks oluliselt vähem probleemi ebaaolulisus (OR=0,36; 95% CI 0,19-0,70) ja selle arvamine kellegi teise tööülesandeks (OR=0,44; 95% CI 0,26-0,73).
Uuringu tulemuste põhjal suitsetas 2014. aastal kuuendik Eesti meesarstidest, naisarstidest suitsetas kaks korda vähem. Arstide hinnangud ja tähelepanu pööramine patsientide suitsetamisele olid seotud nende soo ja suitsetamise staatusega, sealjuures suhtusid suitsetavad arstid suitsetamisse heatahtlikumalt.