Pealkiri: 

Nikotiinisõltuvuse määramise epidemioloogilised ja geneetilised võimalused: Eesti arstide suitsetamisuuring 2014

Autorid: Parik C
Väljaandja/tellija: Tartu Ülikool. Peremeditsiini ja rahvatervishoiu instituut
Märksõnad: suitsetamine, arstid, nikotiinisõltuvus
Välja antud: 2016
Avaldamise koht: Tartu
Tüüp: Magistritöö
Failid:
Nimi SuurusFormaat
Parik2016.pdf941.8 kBAdobe PDF
Alamvaldkonnad:Sõltuvusainete tarvitamine
Kirjeldus: Käesolevas magistritöös uuriti epidemioloogilises osas nikotiinisõltuvust Fagerströmi testi põhiselt ning geneetilises osas suitsetamise ja geenide vahelise seoste analüüsimiseks isevõetud põse-kaapeproovide tagasisaatmist ja DNA sisaldust nendes Eesti arstide 2014. aasta suitsetamis-uuringu andmetel. Töö eesmärgid olid (1) kirjeldada arstide suitsetamise levimust ja nikotiinisõl-tuvust, (2) analüüsida nikotiinisõltuvuse seoseid sotsiaaldemograafiliste ja suitsetamis-käitumuslike teguritega, (3) kirjeldada põsekaapeproovide tagasisaatmist ja DNA sisaldust neis ning (4) analüüsida põsekaapeproovide tagasisaatmist ja proovide DNA sisaldust sotsiaaldemog-raafiliste tegurite, suitsetamise staatuse ja nikotiinisõltuvuse järgi.
Arstide 2014. aasta suitsetamisuuringus osalesid kõik töötavad arstid Eesti Tervishoiu-töötajate registri põhiselt, kes olid ankeedis vastanud suitsetamise staatuse küsimustele (kokku 2892, mehi 528 ja naisi 2364). Suitsetamist määrati neljaastmelisel skaalal: igapäevasuitsetajad, juhusuitsetajad, endised suitsetajad ja mitte kunagi suitsetanud. Nikotiinisõltuvuse tugevust mää-rati igapäevasuitsetajate hulgas Fagerströmi testi abil neljaastmelise skooriga (väike, mõõdukas, suur ja väga suur). Sotsiaaldemograafilistest teguritest uuriti sugu, vanuserühma, rahvust, elukoh-ta ja perekonnaseisu. Suitsetamiskäitumuslikest teguritest uuriti suitsetamise alustamise vanust, suitsetamisest loobumise soovi, suitsetamisest loobumise katsete arvu, tööl suitsetamise kohta ja seltskonda. Geneetilises osas hinnati DNA sisaldust tagasisaadetud põsekaapeproovides. Rakku-dest DNA eraldamise järel rakendati kordistamiseks PCR meetodit ß-globiin praimeritega ning sisaldust hinnati geelelektroforeesi meetodil. Andmeanalüüsis kasutati rühmadevaheliste erine-vuste väljaselgitamiseks Fisheri testi. Seoste hindamiseks (1) nikotiinisõltuvuse ning sotsiaal-demograafiliste ja suitsetamiskäitumuslike tegurite vahel ja (2) põsekaapeproovide tagasisaatmise ning suitsetamise staatuse vahel kasutati logistilist regressioonanalüüsi.
Igapäevaselt suitsetas 12,1% mees- ja 4,9% naisarstidest. Igapäevasuitsetajatest 74%-l esines väike kuni mõõdukas nikotiinisõltuvus. Arstide keskmine nikotiinisõltuvuse skoor oli 4,6 (95% CI 4,4-4,9). Ei leitud seoseid nikotiinisõltuvuse tugevuse ning sotsiaaldemograafiliste ja suitse-tamiskäitumuslike tegurite vahel. Vaid iga aasta võrra hiljem suitsetamise alustamine vähendas suure nikotiinisõltuvuse tekkimise šanssi naistel (OR=0,74; 95% CI 0,57-0,94).
Põsekaaperoovi tagasisaatnud arstid ei erinenud proovi mittetagastanutest sotsiaal-demograafiliste tegurite ega nikotiinisõltuvuse poolest. Võrreldes nendega, kes ei olnud kunagi suitsetanud, tagastasid igapäeva- ja endised suitsetajad proove oluliselt rohkem (vastavalt OR=5,66; 95% CI 1,78-17,99 ja OR=2,13; 95% CI 1,38-3,28). DNAd sisaldas 69,0% põsekaa-peproovidest. Arstid, kelle põsekaapeproovides esines DNA, ei erinenud sotsiaaldemograafiliste tegurite, suitsetamise staatuse ega nikotiinisõltuvuse poolest neist arstidest, kelle proovides DNAd ei leitud.
Kokkuvõttes on Eesti igapäevasuitsetavatest arstidest neljandik suure või väga suure nikotii-nisõltuvusega. Isevõetud põsekaapeproovidest kaks kolmandikku sisaldas DNAd. Antud töö tulemuste põhjal tuleb nikotiinisõltuvuse ja geneetiliste tegurite vahelisi seoseid kindlasti edasi uurida, et välja selgitada võimalused suitsetamisest loobumise individuaalseks nõustamiseks.