Pealkiri: 

Ülevaade vähihaigete rehabilitatsiooniprogrammidest Euroopa Liidus

Autorid: Niinepuu A
Väljaandja/tellija: Tartu Ülikool. Tervishoiu instituut
Märksõnad: vähk, elukvaliteet, taastusravi, sotsiaalne rehabilitatsioon
Välja antud: 2014
Avaldamise koht: Tartu
Tüüp: Magistritöö
Failid:
Nimi SuurusFormaat
Niinepuu2014.pdf847.09 kBAdobe PDF
Alamvaldkonnad:Mittenakkushaigused
Terviseteenuste korraldus, kättesaadavus ja kvaliteet
Kirjeldus: Käesolevas magistritöös uuriti vähihaigete rehabilitatsiooniprogramme Euroopa Liidus (EL-27). Töö eesmärgid olid (1) kirjeldada vähihaigete rehabilitatsiooni definitsiooni liikmesriikides, (2) rehabilitatsiooniteenuse käsitlemist riiklikes dokumentides (riiklik vähistrateegia, ravijuhendid) ning anda ülevaade (3), milliseid rehabilitatsiooniteenuseid vähihaigetele eri riikides pakutakse ja kuidas on rehabilitatsiooniteenuste osutamine korraldatud.
Magistritöö andmed pärinevad Euroopa Komisjoni poolt rahastatud projekti European Cancer Health Indicator Project-III "Common Action" (EUROCHIP-3) raames Euroopa Liidus läbiviidud kahel küsitlusuuringul, mis toimusid vastavalt aprillist juunini aastal 2010 ning jaanuarist maini aastal 2011. Mõlema uuringu käigus edastati e-posti teel ekspertidest koosnevale töörühmale (vähemalt üks ekspert igast liikmesriigist) avatud vastustega ankeetküsimustikud, kes oma riigi nimel vastasid. Lisaks antakse ülevaade antud teemal ilmunud kirjutistest ning veebipõhisest infost.
Euroopa Liidus ei ole kõigis liikmesriikides vähihaigete rehabilitatsiooni mõiste ametlikult defineeritud (Luksemburg, Poola), ent rehabilitatsiooni mõistetakse siiski kui protsessi, mis lisaks füüsilise funktsioneerimisvõime parendamisele sisaldab täiendavalt ka sotsiaalse ja psühholoogilise valdkonna komponente. Vähihaigete elukvaliteedile on oma rehabilitatsiooni definitsioonides viidanud Eesti, Iirimaa, Itaalia, Läti ja Rumeenia.
Riiklik vähistrateegia eksisteerib Euroopa Liidus 22-s riigis, nendest 18-s on kajastatud rehabilitatsiooni. Paljud liikmesriigid peavad vähistrateegiate nõrkuseks nende killustatust, sest käsitletavad teemad jäävad sageli üldsõnaliseks või piirdutakse ainult eesmärkide sõnastamisega. Reaalne ressursside planeerimine ja eraldamine (väljaõppinud personal, rahalised vahendid, teenuste kättesaadavus) püstitatud eesmärkide saavutamiseks ei kuulu enamikes liikmesriikides vähistrateegia koosseisu. Osades riikides (Hispaania, Holland, Iirimaa, Taani, Inglismaa) on väljatöötatud vähirehabilitatsioonialased juhendid ning vajalikku infot kajastatakse täiendavalt ka muudes dokumentides (nt ravijuhendid). Üleüldine teadlikkuse tõus vähirehabilitatsiooni valdkonnas on liikmesriikides kaasa toonud vajaduse olemasolevate riiklike dokumentide (vähistrateegia, ravijuhendid) uuendamiseks, pakutavate teenuste parendamiseks ning uute väljatöötamiseks, ent ressursside piiratuse ning paljude konkureerivate huvide tõttu on tegevused komplitseeritud.
Euroopa Liidus osutatakse vähihaigetele rehabilitatsiooniteenuseid spetsiaalsetes vähikeskustes, üldistes rehabilitatsioonikeskustes, vähirehabilitatsiooni keskustes, haiglates, hospiitsides, tervisekeskustes ning kirikus. Kõige levinumad rehabilitatsiooniteenuste osutamise kohad on haiglad ja üldised rehabilitatsioonikeskused. Spetsiaalselt vähirehabilitatsiooni valdkonnas töötava personali koolitamist korraldatakse 13-s liikmesriigis. Nõustamisteenus on saadaval kõigis liikmesriikides (Austria, Rootsi ei vastanud), ent pakutavad teenused erinevad nii oma kättesaadavuse (Iirimaal, Poolas, Rumeenias ja Ungaris teenus saadaval osaliselt) kui ka vähihaigetele spetsialiseerumise osas (Lätis ja Leedus ainult üldine nõustamisteenus). Vähihaigete abistamine kodustes tingimustes ehk koduhooldus on teenusena saadaval 22-s liikmesriigis, kuid varieerub liikmesriikides nii oma sisult kui mahult olulisel määral. Poolas ja Sloveenias koduhooldusteenust ei pakuta.
Eesmärgiga pakkuda kvaliteetsemaid ja asjakohasemaid teenuseid, hinnatakse vähihaigete elukvaliteeti regulaarselt Hollandis (distressi mõõdik "lastmeter") ning Saksamaal (rehabilitatsioonialane küsimustik IRES-3). Ka teistes riikides kasutatakse elukvaliteedi hindamise küsimustikke (sagedaseim vähihaigete jaoks väljatöötatud EORTC), ent enamasti rakendatakse seda kliinilistes uuringutes teaduslikel eesmärkidel.
Vähirehabilitatsiooni olulisuse teadvustamisest hoolimata pole riikides piisavalt ressursse sh väljaõppinud personali, kes oleksid võimelised õigeaegselt ja tõhusalt rehabilitatsiooniprogramme pakkuma. Jätkuvalt on enamikes liikmesriikides kitsaskohaks vähihaigete vajadustele vastavate rehabilitatsiooniprogrammide vähesus, mille põhjusena on nimetatud ebapiisavat rahastamist, hea koostöö puudumist erinevate huvigruppide vahel (nt poliitikud, arstid, erinevad rehabilitatsioonispetsialistid, patsiendid ja nende lähedased jt) ning raskused vähihaigete vajaduste väljaselgitamisel. Seetõttu piirduvad paljud liikmesriigid valdavalt üksikteenuste pakkumisega (peamiselt füsioteraapia, võimlemine, nõustamine) ning sotsiaalse, tööalase ja psühholoogilise rehabilitatsiooni nõudlusele vastavate teenuste ja programmide pakkumus on limiteeritud.
Käesoleva töö tulemustest lähtudes tuleks Euroopa Liidus (sh Eestis) hinnata rehabilitatsiooniprotsessis regulaarselt vähihaigete elukvaliteeti ning organiseerida saadud teadmiste viimine praktikasse. Arvestades vähilevimuse jätkuvat tõusu ning vähihaigete heterogeensust, oleks mõistlik arendada koolituskavad rehabilitatsiooni valdkonda õppivate isikute spetsialiseerumiseks vähihaigete rehabilitatsioonile ning tõsta olemasoleva personali teadlikkust (nt koolitused, erinevate rehabilitatsiooni valdkonna spetsialistide vahelise koostöö edendamine kogemuste jagamiseks jms).
Et Eestis napib nii vähirehabilitatsioonis osalevat personali kui infot, kuidas toimub vähihaigete liikumine eri ravietappide vahel, peab olukorra parandamiseks tõstma pakutavate teenuste kättesaadavust ning vähihaigete teadlikkust. Selle saavutamiseks tuleks välja töötada vastavasisuline juhendmaterjal (sh tagada kättesaadavus) ning määrata nii statsionaarse kui ambulatoorse ravi korral kindlad kontaktisikud (nö vahelüli erinevate spetsialistide ning ametkondade vahel), kes haldavad informatsiooni, mida vähihaige raviteekonna jooksul vajab.