Pealkiri: 

Major depression in Estonia: prevalence, associated factors, and use of health services

Alternatiivne pealkiri: Depressioon Eestis: levimus, seotud tegurid ja tervishoiuteenuste kasutamine
Autorid: Kleinberg A
Väljaandja/tellija: Tartu Ülikool
Märksõnad: depressioon, tervishoiuteenused, tervishoiukorraldus
Välja antud: 2014
Avaldamise koht: Tartu
Tüüp: Doktoritöö
Link: http://dspace.utlib.ee/dspace/bitstream/handle/10062/36237/kleinberg_anne.pdf?sequence=1
Failid:
Nimi SuurusFormaat
Kleinberg2014.pdf1.49 MBAdobe PDF
Alamvaldkonnad:Vaimne tervis
Kirjeldus: Käesoleva töö põhieesmärgiks oli määrata depressiooni levimus Eestis, uurida kuidas seostuvad depressioon ja 12-kuu jooksul emotsionaalsete probleemide korral abi otsimine sotsiaalmajanduslike tegurite, terviseseisundi ning sotsiaalse toetuse indikaatoritega Eesti elanike ning depressiooniga isikute seas. Antud uuring oli osa Eesti Terviseuuringust 2006. Uurimisgrupi moodustasid 6105 isikut vanuses 18¿84 aastat. Andmed sotsiaalmajanduslike tegurite, terviseseisundi, alkoholi kasutamise, terviseprobleemide tõttu abi otsimise, depressiooni ravi ja sotsiaalse toetuse kohta saadi Terviseuuringu struktureeritud intervjuudest. Käesoleva depressiooniepisoodi määramiseks kasutati MINI neuropsühhiaatrilist intervjuud. Käesolevas töös leiti, et depressiooni levimus Eesti elanikkonna seas on 5,6%. Madal sissetulek ja halb terviseseisund olid sotsiaalmajanduslikest ja terviseseisundi indikaatoritest kõige olulisemad depressiooniga seotud tegurid. Nii sotsiaalse toetuse strukturaalsed kui funktsionaalsed tegurid, samuti kontrollkese olid depressiooniga seotud. Emotsionaalsete probleemide tõttu otsis 12 kuu jooksul abi 4,8% Eesti elanikkonnast ja 34,1% depressiooniga isikutest. Kõige olulisemad abi otsimist ennustavad tegurid emotsionaalsete probleemide korral Eesti elanikkonnas olid käesolev ja eelnev depressiooniepisood, oluline tervisehäire ja puue. Depressiooniga isikute puhul sõltus abi otsimine depressiooni raskusastmest ja kontrollkeskmest ning interaktsioonidest emotsionaalse üksinduse, kontrollkeskme ja vanematega kontaktide sageduse vahel. Depressiooniga isikud kasutasid tervishoiuteenuseid (eelkõige erakorralise meditsiini) kuni 3 korda enam kui mitte-depressiivsed isikud. Kokkuvõttes on depressiooni levimus Eesti elanikkonna seas samas suurusjärgus varasemate levimusuuringutega, olles keskmisest vaid mõnevõrra kõrgem. Enamik Eesti elanikkonnast ja depressiooniga inimestest ei otsi abi emotsionaalsete probleemide tõttu. Meil on alust arvata, et depressiooni aladiagnostika ja ebapiisav ravi viivad tervishoiuteenuste mitte-sihipärase kasutamiseni ja põhjendamatute kulutusteni.